Arvustus: Fujifilm X10

Tavatarbija seisukohalt on fotograafia tänasel päeval imelikus punktis. Ühest küljest kõlbab uduste baarifotode tegemiseks suurepäraselt ka pea igas nutitelefonis leiduv paarimegapiksline ja ülipisikese objektiiviga fotosilm, kuid kestvate mälestuste talletamiseks on ka paremaid vahendeid. Nõnda seistakse valiku ees: kas hankida endale mugav terviklahendus ehk kompaktkaamera või minna täispangale mõne funktsioonidest pulbitseva peegelkaameraga. Tegelikult ei taha me käesoleva lühiarvustusega nende kahe toote põhimõttelisi erinevusi lahata, kuid ülevaatliku pildi huvides ei saa sellest tõsiasjast üle ega ümber. Rohkem sel teemal me aga ei peatu. Ausõna. Kuna järgnev jutt keskendub üksnes käesoleva artikli peategelasele — Fujifilm X10le.

MILLEGA ON TEGU?

Olgugi et X10 näol on tegemist kompaktkaameraga, paigutab ta ennast omasuguste seas pigem skaala kõrgemasse otsa. Ja sellest saab aru juba siis, kui aparaati lihtsalt käes hoida. Pilte jäädvustab 2/3″ (see on 6.6 x 8.8mm) CMOS sensor, mis põhineb Fuji EXR jaotusel. Tulemuseks on 12-megapikslised fotod, mille tegemist hõlbustab meie silmis suurepärane F2.0-2.8, 28-112mm objektiiv. Üheks huvitavaimaks omaduseks antud mudeli puhul on aga eriline režiim, mis on mõeldud hämaras pildistamiseks. See tähendab, et tavamõõdus foto asemel tehakse kõigest kuuemegapiksline, kuid see-eest kombineeritakse lähestikku asetsevad punktid ning tulemuseks on oluliselt vähesema müraga pildid ka pimedais paigus.

Et tegemist on nn. rangefinder tüüpi kaameraga, on kadreerimiseks kaks võimalust: kasutades selleks kas 2.8 (480×320 punkti) tollist LCD ekraani või siis vaadates läbi simuleeritud pildiotsija. Viimane, kusjuures, on teostatud paremini, kui esialgu arvata võiks. Nimelt on pildiotsija objektiiviga “kaudses ühenduses”. See tähendab, et kui liigutada objektiivi suurendusrõngast, muutub vaateväli ka otsijas. Niisugune lahendus ei anna just parimat ülevaadet hetkeolustikust, kuid õnneks hõlmab reaalselt tehtav foto suuremat pinda, kui seda on näha pisikesest vaateaknast. Nõnda on alati olemas teatav eksimisruum ning täpsete piltide tegemiseks ei pea üksnes tagaküljel paikenva displei peale panustama.

Lõpetuseks väärib äramärkimist X10 monotoonne korpus, mis on suures jaos valmistatud magneesiumi sulamist. Et mida see annab? Eelkõige tagab see tugeva konstruktsiooni ning boonusena kerge kaalu ehk kombinatsiooni mida ühelt keskmisest kallimalt vidinalt oodata võikski.

MIKS ON SEE OLULINE?

Sest ta on väga hea kaamera! Okei, toru pole küll vahetatav ning ehk tuleb pildistamisel tõepoolest usaldada elektroonikat soovitust rohkem, kuid millisele kompaktile ei saaks niisuguseid etteheiteid teha? Omasuguste seas paistab X10 silma aga sellega, et tal on olemas kõik see, mida võiks oodata ka klassivõrra suurematelt aparaatidelt. Järjestikvõte (burst) kuni 7 kaadrit sekundis? Olemas. Minimaalne fookuskaugus 1cm? Muidugi. 1080p video salvestamise võimalus? Absoluutselt. Võib-olla sobibki X10 kõige paremini inimesele, kelle jaoks on eelpool mainitud funktsioonid olulised ning seehulgas peab kaameras säiluma teatud mängulisus – antud juhul retrohõngulise välimuse näol. Või siis oleme me lihtsalt laisad ja ei viitsi igale poole suurt peegelkaamerat kaasa tassida. Aga ehk selles peitubki Fuji võlu?

MIS MEILE MEELDIS?

Käsijuhtimisega 28-112mm objektiiv. Vähe sellest, et kõnealuse “toruga” tehtud fotod on teravad ja valgusküllased, on kaamera mehaaniline juhtimine võrratult parem, kui mistahes elektroonilise suumimisnupu kruttimine. Ka meeldis meile Fuji kaval käivituslahendus — sisse ja välja lülitamiseks tuleb keerata suurendusrõngast päripäeva ning 28-millimeetri asendis ärkabki X10 ellu.

Pisikene Fuji teenibki plusspunkte tänu erinevatele “katsutavatele” nuppudele ja lülititele. Esiküljelt leiab pisikese osuti fookusseerimise seadistamiseks (MF, AF-S, AF-C) ning peal asub kaks rõngaslülitit, millest ühega saab valida erinevate võtterežiimide vahel. Üllatavalt praktiliseks osutus aga tolle kõrval paiknev pöördnupp, millega oli võimalik korrigeerida foto säritust. Et olla täiesti aus, siis enam kui ühel korral aitas just nimelt see lüliti meid välja olukordadest, kus omapäi toimetanud kaamera oleks olulised detailid lihtsalt üle säritanud (keskpäevase päikese käes).

Positiivseks üllatuseks osutus X10 üleüldine nobedus — ergonoomilisusest tulenevale kiirusele andis hoogu järjestikvõte, mis teeb kuni 6 pilti sekundis (vähendatud mõõtmete juures enamgi veel) ning pärast pikemat klõbistamist kulub X10l vaid mõni sekund, et tehtud kaadrid mälukaardile talletada. Rahulikuma pildistamise ajal eksperimenteerisime aga pidevalt makrovõttega, mida on antud kaameraga võimalik teha vaid ühe sentimeetri kauguselt pildistatavast objektist.

Ja loomulikult ei saa me ei üle ega ümber sellest retrohõngulisest magneesiumkorpusest. Fuji on tõepoolest tabanud naelapead, kuna X10 on ühest küljest oma pisikeste mõõtmete tõttu väga-väga hea reisikaaslane, teisalt teeb ta pilte, mis on absoluutselt võrreldavad suurema sensoriga varustatud hübriidkaameratega.

MIS VÕIKS PAREMINI OLLA?

Kuigi meie sellega otseselt kokku ei puutunud (või olime liialt tähelepanematud), peame aususe huvides ära mainima teatud defekti, mis on X10 puhul laialt kõlapinda leidnud. Nimelt võib juhtuda, et kui fotole peaks sattuma mõni ere paik või peegeldus, võib pildile see talletuda lihtsalt ühe pisikese valge kerana. See aga ei ole normaalne. Alustuseks andis Fuji pärast probleemi ilmsikstulekut välja tarkvarauuenduse, kuid üldjuhul see viga välja ei ravinud. Nüüd on firma teatanud, et alates maikuust vahetatakse kõigil puudulikel kaameratel sensorid garantii korras välja ning loodetavasti pannakse sellega lõpp ühele pimedale peatükile X10 eluloos.

Praktiliste puudujääkide koha pealt väärib märkimist autofookus, mis teeb oma tööd küll ausalt, kuid ei hiilga just ülemäärase tempokusega ning mille mootorit võib tehtud videote helirajalt tuvastada. Ka ei tahtnud kaamera meil just kõige meelsamini RAW-formaati meeles pidada. See tähendab, et erinevate pildistamisrežiimide vahel valides unustab X10 kasutaja eelistuse ning iga kord tuleb kindlasti veel üle kontrollida, et RAW oleks tõepoolest aktiveeritud.

Viimasena tasub ära märkida, et X10 sensorile ei meeldi valgustundlikkuse üleskruttimine, kuna kõrgemate ISO näitajate juures tekib fotodele kiirelt silmnähtav müra. Sel on aga loogiline seletus. Kuna X10 tugineb suurel määral oma valgusküllasele objektiivile (mis on konkureerivate kaamerate omadest oluliselt eredam), ei peakski meil kõrgeid ISO väärtusi üldse vaja minema. Pilkases pimeduses ei aita meid paraku ka hea klaas, mistõttu tuleb leppida teatava müraga.

KOKKUVÕTE

Me teame, et see tundub nüüd imelik, kuna “nii mitmed eksemplarid on ostunud ju defektseteks”, kuid meile X10 meeldis ja me julgeme teda soovitada teistelegi. Nii-öelda suurtel kaameratel on oma funktsioon ja kahtlemata on pisikesel Fujil tehnilises mõttes midagi raske vastu panna, kuid kui meil tuleks valida üksainus kaamera, mida kanda kaasas reisidel või pressikonverentsidel, siis on see suure tõenäosusega midagi sellist. Kas just X10, see jäägu igaühe enda otsustada.

Tehnilised näitajad (Allikas: Fotoluks)