LG Optimus G edu tuules on Korea hiid vahetanud välja oma tippmudeli veelgi parema ja võimekama vastu (kui mitte arvestada kohe-kohe turge vallutama asuvat G Flex-i). LG G2 on praeguseks oma seisust saanud nautida mõned kuud. Millega uus tippmudel uhkustada saab ja millega pettumuse võib valmistada?

Telefon on suur. Tegelikult, arvestades nutitelefonide trende, ei olegi see nii suur üllatus. Aga ühe käega asju ajada sellega kerge pole. Iseenesest on Korea insenerid tublid olnud, sest mõõtudelt enam-vähem Nexus 5-ga sama suure kesta sisse on mahutatud 0,2 tolli suurem ekraan. Nii et kui välismõõtmed ei suurene, pole põhjust ka väga kurta.

Välimuses on mindud kodumaa konkurendi Samsungiga sama teed ehk kogu korpus on valmistatud plastikust. Sellel on mõnus tekstuur, aga pealispind on läikiv ja see teeb telefonist väga hea näpujälje magneti. Nutitelefonilt ei leia ühtegi nuppu külgedelt. Seda sellepärast, et LG on nutika lahendusega otsustanud heli ja sisse-välja lülitamise nupud hoopis tagumisele küljele viia. Selline lahendus tahab parajalt harjumist, sest testperioodil kippus näpp ikka pigem külgedelt neid nuppe otsima.

Ergonoomikast rääkides, telefon istub oma kereka kogu kohta üllatavalt hästi kätte. Tagakaas on peopesa järgi kaarjas ja esiklaasi servad on kergelt kumerad – nii on mõnusam näpuga üle ekraani libistada.

Kasutajaliides

G2-s jookseb juba LG vanadelt mudelitelt tuttav Optimus UI. Tundub, et LG on lähtunud põhimõttest – mida rohkem, seda uhkem. Igasuguseid seadistamisvõimalusi on tohutult, menüüdesse võib lausa ära eksida. Seda, mis praktiline ja vajalik, saab igaüks juba ise otsustada.

Üks äraütlemata mugav asi on ekraani sisse- ja väljalülitamine topelt-koputusega ekraanil. Tänu sellele pole enamasti vaja korpuse tagumiselt küljelt selleks ette nähtud nuppu otsidagi. Imelik, et LG on esimene Androiditootja, kes nii lihtsa, aga geniaalse vidina oma seadmesse on lisanud.

Allatõmmatav inforiba on täis kõikvõimalikke valikuid, mis võtavad enda alla julgelt pool ekraani pinnast, nii et kuvatavaid teateid mahub sinna otsa kõigest kolm-neli.  Ja eemalda neid pole võimalik (õnneks saab QSlide rakenduste vaadet peita ja selle võrra ruumi veidi juurde).

Mis veel? Telefonil on olemas infrapunaliides, mida vastavasisulise rakendusga saab seadistada ja kasutada näiteks teleri puldina. Rööprähklemiseks on LG lisanud SlideAside funktsiooni, mis salvestab kuni kolm rakendust ja laseb sobival hetkel neid uuesti kasutada. Selleks tuleb kolme sõrmega üle ekraani vasakule lükata. Vasakult tagasi lükates saab rakendused uuesti avada.

Nii suure telefoni mugavamaks opereerimiseks on võimalik lukuekraani avamise, klaviatuuri ja numbri klahvistiku juures kasutada ka ühe-käe funktsiooni, kus vastavalt eelistusele need ühte serva tõstetakse.

Kõik muu

5,2 tolline ekraan ei tohiks kellelegi pettumust valmistada. Selle kõrge resolutsioon annab pikslitiheduseks 445 ppi-d, mis lubab kuvada teravat pilti. Toonid on kirkad ja kontrastsed, IPS paneeli vaadeldavus on ka terava nurga all hea.

G2-e 13-megapiksline LED-välgu ja optilise pildistabilisaatoriga kaamera on tõesti hea kvaliteediga. Kaamera seadistamisvõimalusi on samuti külluses. Kõikvõimalike parameetreid on võimalik ise muuta ja meelepäraseid režiime valida. Videot saab 1080p resolutsioonis salvestada, kusjuures salvestamise ajal on võimalik ka pilte teha.

LG G2 (paremal) ekraan on küll 0.2″ võrra suurem, ent mõlema seadme jalajälg on pea võrdne.

Aku on asi, mida G2 puhul ei saa mainimata jätta. Ja seda positiivses võtmes, sest selle mahutavuseks on 3000 mAh-d. Lihtsurelikule tähendab see seda, et ühe laadimisega saab telefoniga kvaliteetaega kauem nautida, kui teiste tootjate tippmudelitega. Testimise käigus tähendas see laadimist ca kahe päeva tagant, mis on väga hea. Sama kasutuse korral piirdub mul teiste nutitelefonidega see aeg enamasti päevaga.

Suutlikus on telefonil samuti tasemel. Kui kiire pilk komponentidele heita, siis ega muud valikut ei jäägi. Snapdragon 800 protsessorile võib pea kõik hambusse visata, töö on kiire ja korralik. Kasutamisel mingit hakkimist märgata polnud – menüüdes navigeerimine käis väledalt ja lehtede laadimine toimus eeskujulikult. Katsetatud Real Racing 3 mängu vedas Adreno 330 graafikakiirendi probleemideta välja.

Kokkuvõte

LG-l pole vaja karta. G2-s on piisavalt materjali, et vastu astuda teistele tootjatele. Mul õnnestus testimise ajal kasutada ka Androidi etalontelefoni Nexus 5-te ja ausalt öeldes ei leidnud ma midagi, mille pärast G2 häbenema peaks.

Tasemel riistvara ei jäta sind hätta ja tõenäoliselt püsib kooslus tasemel veel mõnda aega. Lisaks on üllatavalt mugav ka nii suurt telefoni käes hoida. See on eriti suur pluss, kui sa muidu pole harjunud seda tegema. Miinusena peab mainima aga Optimus UI keerukust ja seadistamise üleküllust. Kas kõiki neid lisasid tavakasutajal ka vaja on?

Ja lõpuks ei tasu ka unustada, mis raha eest kogu see lõbu kätte tuleb. Samsungi, Sony, HTC ja teiste tippmudelitega võrreldes lausa 100-150 euri odavamalt. Ja just tippmudelitega LG G2-te võrdlema peab, sest millegi vähemaga siin tegu pole.