Arvustus: Samsung Galaxy S

Samsungi uuel lipulaeval, Galaxy S’il, on 1 GHz Hummingbird protsessor, 512 MB muutmälu ning palju muid näitajaid, mis ei ole olulised, vähemalt tavakasutaja vajadusi silmas pidades. Olgem ausad, kui nutitelefon riistvaraliselt suudab jooksutada oma tarkvara, siis ei ole oluline, kas protsessori kiirus on 0,6, 1 või 1,2 GHz. Kui esmapilgul tundus, et nutitelefonide maailmas ei ajata taga numbrilisi näitajaid, siis tänaseks on see olukord muutunud. Sama rada on käinud ka muud tehnikaharud. Näiteks ajati PC-del taga gigahertse seni kuni tuli välja, et taktsagedus ei olegi arvuti juures kõige määravam arvnäitaja. Seejärel arvati, et digifotoaparaatide sensoritel olevate pikslite hulk on otseselt seotud pildikvaliteediga. Arvnäitajad on olulised aga mitte tavakasutajale. Kui paljud meist teavad milline protsessor jookseb meie laiekraan teleris või autos? Tagasi tulles Samsung Galaxy S arvustuse juurde võib märkida, et selle tehnilised näitajad on piisavad, et ilma igasuguste probleemideta jooksutada kõiki saadaolevaid programme, näidata kõikvõimalikke videoid, mängida muusikat, teha telefonikõnesid ning muid toiminguid, mida antud isendiga teha saab.

Välimuselt meenutab Galaxy S iPhone 3G’d või 3GS’i – must, soliidne, tagasihoidlik. Väikene muhk telefoni tagakülje alaosas võib esmalt tekitada küsimusi Samsungi inseneride oskuses mahutada kogu see tehnoloogiline tulevärk ühtlaselt õhukesesse korpusesse, kuid pikemaajalisemal kasutusel selgub, et vähemalt ergonoomiliselt on tegemist väga hea muhuga. Galaxy S Super AMOLED ekraan on nii nagu nimigi ütleb, super! Piksleid on piisavalt, pilt on kontrastne ja terav. Aku peab Galaxy S’il vastu nagu nutitelefonidel ikka – aktiivse kasutamise korral päeva.

Galaxy S’i ekraani alaosas on 3 nuppu – “edit”, “home” ja “back” – mille olemasolu on nõutav eelkõige Android operatsioonisüsteemi poolt. Õnneks ei ole Samsung pidanud vajalikuks lisada olemasolevatele veel eraldi “search” nuppu nagu seda on teinud nt. HTC.  Lisaks nimetatud nupukestele on Galaxy S’il veel lülitid helitugevuse reguleerimiseks ning telefoni sisse/välja lülitamiseks, mida kasutatakse ühtlasi ekraaniluku aktiveerimiseks. Kui ülejäänud nuppude paigutus on igati õnnestunud, siis ekraaniluku aktiveerimise nupp on pisut ebamugavalt paigutatud. Sellega harjub, kuid tüütu on ta sellegipoolest.

Samsung Galaxy S on kerge. Võibolla isegi liiga kerge. Telefoni kasutades tabasin end korduvalt olukorras, kus pidin kontrollima, kas telefon ikka taskusse sai. Vähene kaal, milleks paberite järgi on 118 grammi, sümpatiseeris loomulikult kõikidele vastassugupoole esindajatele, kes testperioodi jooksul kõnealust telefoni kasutada said. See on küll meeldiv, kuid meile tundub, et kaalukaotusega on liialt hoogu mindud. Nimelt on Samsungi insenerid saavutanud telefoni kerguse materjalide (telefon on plastikust) ja tõenäoliselt ehitustehnoloogia arvelt, mille tulemuseks on äärmiselt kaheldava koostekvaliteediga toode. Plastik plastikuks aga ligi 9 000.- krooni maksev seade ei tohiks igapäevasel kasutamisel käes krigiseda. Tõsi, see krigin ei ole nö dealbraker aga arvestades näiteks HTC ja Apple toodete kostekvaliteeti, siis peaks Samsung murelik olema. Nimetatud krigin on ühtlasi suurim etteheide, mis meil Samsung Galaxy S riistvarale on.

Kaamera on Galaxy S’il väärikas. Hoolimata (!) kõrgest resolutsioonist (5MP) on pildikvaliteet telefoni kohta üsna hea. Ainus puudujääk on LED välgu puudumine, mis ei aitaks küll suurt kaasa pildi kvaliteedile, kuid võimaldaks pimeduse korral pilt siiski ära teha. Võimalus filmida 720p kvaliteedis videot on loomulikult väga teretulnud. Kokkuvõtvalt võib märkida, et Galaxy S kaamera ei ole üleliia hiilgav ega konkurentidest selgelt parem aga nurisemiseks pole samuti põhjust.

Näidisfoto

Näidisfoto

Hoolimata Samsungi kiirest, kergest, meeldivalt tagasihoidlikust ning vahelduva eduga kriuksuvast riistvarast peitub Galaxy S’i olemus, sarnaselt teiste nutitelefonidega, selle tarkvaras. Toimub ju nutitelefonide kasutamine enamuses läbi ekraani ehk läbi telefonis oleva operatsioonisüsteemi, mis on vastutav ekraanile kujutatava eest. Seega on tänapäeva nutitelefoni headus või viletsus kinni just operatsioonisüsteemis (seda muidugi juhul, kui mõni riistvaraline “omapära” tähelepanu endale ei suuda püüda).

Mobiilseid operatsioonisüsteeme on mitmeid, millest kaks populaarseimat ning julgen väita, et parimat on Google poolt arendatud Android, mis on kasutusel ka Galaxy S’is ning Apple iOS. Lisaks eelnimetatuile on olemas veel  paar lootustandvat kuid veel testimata operatsioonisüsteemi nagu näiteks Windows Phone 7, WebOS ja Nokia MeeGo ning paar operatsioonisüsteemi, mis on väga raskelt haiged või juba ühe jalaga hauas, nagu näiteks Symbian, BlackBerry OS ja Windows Mobile. Seega on Samsung Galaxy S’is jooksev Android üks parimaid, kui mitte kõige parem, mobiilne operatsioonisüsteem, mis tänapäeva mobiilimaailmas saada on.

Meie käsutuses olnud testmudelil jooksis Android 2.1 Eclair operatsioonisüsteem. Tõsi, käesoleva arvustuse kirjutamise hetkeks on võimalik Galaxy S’ile installeerida juba Android 2.2, kuid testperioodil selline võimalus puudus. Olles kasutanud iOS’il põhinevat telefoni pikema perioodi jooksul, ootasin pikisilmi, kuidas on Android erinev, millised on selle eelised ja puudused ning kumb siiski on parem operatsioonisüsteem.  Etteruttavalt võib öelda, et see kogemus ei olnud mustvalge ja üheselt on väga raske öelda, et üks nimetatutest on väga palju parem kui teine.

Esmalt alustan aga millegagi, mis on omane mitte Androidile vaid Samsung Galaxy S’ile – TouchWiz 3.0. Selgitusena võib siinkohal märkida, et enamus Androidil põhinevaid telefone kasutavad Androidi baastarkvara ning arendavad sinna peale just konkreetse telefoni võimalustest lähtuvalt oma kasutajaliidese, millel lisaks visuaalsetele omapäradele lisatakse tihtipeale ka lisafunktsionaalsust. TouchWiz 3.0 ongi Samsungi poolt välja arendatud Androidi kasutajaliides, mis on mõeldud täiustamaks Androidi baastarkvara. Kui menüüsid sirvides harva ilmnev “nõksutamine” välja arvata, siis ei ole mul TouchWiz’ile ühtegi etteheidet.

Nüüd aga Androidi juurde. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, on minu hinnangul tänapäeva nutitelefonidel kaks konkureerivat operatsioonisüsteemi – Android ja iOS. Selleks, et käesolevat arvustust asetada õigesse konteksti, pidasin vajalikuks Galaxy S’il jooksvat Androidi võrrelda just iOS’iga ehk hetkel ainsa tõsiseltvõetava konkurendiga. On ilmselge, et kui kasutaja liigub Androidi peale mõnelt nn tavatelefonilt või siis feature-phone’ilt, siis tundub Android lausa imedemaana. Siiski leian, et ei ole õiglane võrrelda kalkulaatorit sülearvutiga, mistõttu on kohane Androidi ja iOS võrdlus.

Androidi tugevus ja ühtlasi nõrkus seisneb selle avatuses. Nimelt on Androidi Market ehk rakendustepood vaba kõigile ja kõigele. See tähendab, et Androidi Marketist saab näiteks tõmmata piraatlust võimaldavaid rakendusi, pornograafilist materjali, erinevaid klaviatuuripaigutusi jne. ehk siis kõike seda, mida iOS kasutajad teha ei saa. Google argumenteerib oma seisukohta väites, et kasutajal peavad olema lõputud võimalused, mille hulgast igaüks valib omale sobiva. Apple seevastu on seisukohal, et parima kasutajakogemuse tagamiseks on vaja ohjata kasutajate telefonidesse allalaetavaid rakendusi. Kumb lähenemine on õige, otsustab lõppkokkuvõttes tarbija. Meie võtaks natukene ühte ja natukene teist (soovida ju võib).

Eestis ei ole võimalik (vähemalt ilma “eriteadmisi” omamata) osta Androidi Market’ist tasulisi rakendusi, millest on tõeliselt kahju. Hoolimata asjaolust, et tasuta rakenduste seas on kohati ka häid rakendusi, siis üldjuhul meeldib parimatele programmeerijatele siiski oma töö eest tasu saada. Tasuta programmide seast selle õige leidmine võib osutuda aga keerulisemaks, kui nõela heinakuhjast otsimine. Näiteks üritasin leida kõik-see-paremat RSS uudisvoogude lugejat. Selleks tõmbasin ligi 20 erinevat rakendust ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kas ma ei ole piisavalt kannatlik või ei ole kõik-see-paremat RSS lugejat Androidile olemas. Mida ma öelda tahan, on see, et Androidi vabadus on kaasa toonud tohutul hulgal rämpsrakendusi, mis muudab vajaliku programmi leidmise kordades ebameeldivamaks, kui vastava rakenduse otsimine Apple AppStore’ist. Mitte keegi ei veendu Androidi Marketi puhul pakutava rakenduse kvaliteedis. Veelgi enam, Marketist on võimalik alla laadida rakendusi, mis lubavad küll teha üht kuid tegelikuses ei tee mitte midagi. Eeltoodud arvesse võttes oleks minu hinnangul äärmiselt lühinägelik võrdsustada rakendustepoe täielikku avatust heaga ning täielikku suletust halvaga. See on väga mitme otsa ja äärega küsimus, mille vastus sõltub isiklikest eelistustest ja tõekspidamistest.

Teine oluline erinevus Androidi ja iOS vahel seisneb nende seadmete multitaskingu ideoloogias. Kui Android jätab kõik avatud rakendused taustal tööle ehk multitaskib nagu “tavaline” arvuti, siis iOS’i multitasking on mõnevõrra piiratum, jättes tööle üksnes mõne osa taustal jooksvast rakendusest. Jällegi on tegemist maitseküsimusega. Minule isiklikult ei ole kunagi tundunud vajalik kõiki tööle pandud appe taustal jooksutada, mistõttu hakkas mind Galaxy S’i kasutades kiiresti häirima pidev vajadus rakendusi enda järel sulgeda. Samas oli sulgemine kohustuslik, kuivõrd muidu oli kogu mälu ning protsessori töövõime hõivatud erinevate rakenduste taustaljooksutamisega, mis muutis telefon sisuliselt kasutuskõlbmatuks. Samas iOS vajab küll arendajalt eraldi koodi kirjutamist selleks, et rakendus saaks multitaskida, kuid tulemus on oluliselt meeldivam – telefon ei muutu uimaseks isegi siis, kui nö. pool-avatud rakenduste arv ulatub mitmekümneni ning aku vastupidavust tundides võib endiselt kirja panna kahekohalise arvuna.

Kuigi Androidi operatsioonisüsteem on üldjoontes kena, sujuv ning äärmiselt võimalusterohke, jääb see kasutajamugavuselt ning viimistluselt oluliselt alla iOS’ile. Näiteks on osad originaalrakendused kaheldava paigutusega (klahvid ekraani alaosa asemel ekraani ülaosas jne.), mis muudab telefoni igapäevast kasutamist ebamugavamaks. Erinevalt iOS’i ülimalt lihtsustatud liidesest pakub Android lisaks rakenduste ikoonidele ka võimalust paigutada desktopile e. koduekraanile oma lemmikuid. Samuti on koduekraanile, täpsemalt koduekraaniDele, kuna Galaxy S toetab koguni seitset desktopi, võimalik paigutada lisaks lemmikrakendustele ka erinevaid widgeteid (pisirakendusi) nagu näiteks ilmateade, Facebooki ja Twitteri uudistevood, kalender jne.

Veebibrauseri kasutamine on mugav ja loogiline ning alates Android 2.2-st on võimalik seda telefoni ka Adobe’i Flashi nägema panna. E-posti rakendus on väga hea, ületades kohati oma funktsionaalsuselt iOS’i rivaali. Näiteks on ühildatud sisendkastis võimalik erineva värvitriibuga eristada millisele kontole on mail tulnud – toiming, mis iOS’is on võimatu. Galaxy S’i telefoni-funktsioon on samuti oluliselt üle iPhone’i vastavast funktsioonist eelkõige oma kiirvalikute tõttu. Näiteks kui ma tahan helistada Mart Tamm’ele, kelle number on 5123456, siis piisab, kui sisestan numbrid 123 või vajutan klahvidele, millele on M, A ja R täht ja juba ongi vajalik number ees. Seda funktsiooni on keeruline sõnadega kirjeldada aga uskuge mind, see on ülimugav. Üheks puuduseks telefoni-rakenduses on asjaolu, et kui ma näiteks kõnelogi vaatan ja seesama Mart Tamm on mulle helistanud, siis tagasihelistamiseks ei piisa üksnes tema nimele vajutamisest, vaid eraldi peab ka vajutama helista nupule. See tundub pisiasjana, aga testperioodi jooksul avastasin end korduvalt olukorrast, kus hoian telefoni kõrva ääres ja midagi ei juhtu.

Üks suur pluss, mis veel Androidil on iOS ees, on notification bar. See on ekraani ülaosast avanev riba, millel on kuvatud kõik olulised ja vähem olulised teated, mida telefon püüab kasutajale edastada. Apple’il selline terviklahendus puudub ning teateid esitatakse ükshaaval, häiriva pop-up kastina.

Kokkuvõtlikult võib märkida, et nii Galaxy S’il jooksval Androidil kui iOS’il on omad eelised ja puudused ning parem on just see lahendus, mida konkreetsel kasutajal vaja on. Kui te tahate lollikindlat telefoni, millel on vähem funktsioone, kuid olemasolevad töötavad õlitatult, siis valige iOS. Kui soovite lõputult valikuid ja funktsioone ning olete funktsiooni nimel nõus ära andma osa funktsionaalsusest ja kasutajamugavusest, siis valige Android. Õiget ja ühest vastust ei ole, see on väärtushinnangute küsimus.

Kui me annaksime telefonidele hindeid, siis Galaxy S saaks 7 punkti 10-st võimalikust. Kui Samsung muudaks hinna u. 2 000.- krooni võrra odavamaks ning suudaks vabaneda korpuse kriuksumisest, siis oleks hinne 8,5. Seda kõike ainult juhul, kui me annaksime hindeid…

+tehnilised näitajad

+ekraan

+Android ja selle võimalusterohkus

+välimus

-koostekvaliteet

-hind