Arvustus: LG Optimus 3D (P920)

Ja just siis, kui olin taibanud, et vähemasti tänasel päeval ei ole 3D tehnoloogia veel lahutamatu osa mu elust ning et ruumilist pilti kohtan haruharva — vaid messidel ning suurtes tehnikapoodides, koputas LG mu uksele, et anda üle nende uusim nutitelefon, mille trumbiks on, üllatus-üllatus, 3D! Tegelikult ei tohiks seda päeva tumedates toonides näha, sest P920 on kõigest hoolimata pioneer valdkonnas, mis tundus veel paar aastat tagasi ulme hulka kuuluvat. Ja sellest vast tulenebki käesoleva arvustuse keskne mõte — kas nn. “tavakasutaja” vajaks säärast telefoni ning mispärast oleks ta üldse vajalik? See, ja palju muudki, on kirjas Kahvli arvustuses.

Esmamulje

Optimus 3D, ametlikuma nimega P920, saabub Ferraripunases ja üllatavalt pisikeses pappkarbis. Tuleb tõdeda, et pakkimismeeskond ei ole ajale jalgu jäänud ning niisugusest kvaliteetsest ja nägusast karbikesest on uut tehnikat pea alati meeldiv leida. Esimesena pälvibki tähelepanu telefon ise — Optimus 2Xga samasse klassi kuuluv, ehk teisisõnu parajalt pirakas. Samas on 3D täielik vastand oma müügipakendile. Domineerib kumjas plastmass ja hallid toonid ning läbiv motiiv on vaoshoitus ja tagasihoidlikkus. Küllap peitub selle taga, pidades silmas P920 toorest rammu, mingisugune “hunt lambanahas” idee. Lisaks peategelasele ja paberipakile leiab müügipakendist veel seinaadapteri, microUSB juhtme, kõrvaklapid ning micro HDMI – HDMI juhtme.

Välimus

Optimus 3D, nagu enamus tänapäevaseid nutitelefone, on kujundatud pirakast 4.3 tollisest ekraanist lähtuvalt. Kõnealuse displei alumisest äärest leiab neli puutetundlikku juhtnuppu, mis LGle omaselt on vastavas järjekorras; menüü, kodu, tagasi ning otsi. 800×480 pikslist resolutsiooni omava ekraani kohal asteseb aga 0.3 megapiksline kaamera, mis tuleb kasuks videokõnede puhul. Olgu siis siinkohal öeldud, et arvustuse kirjutamise ajal ei suutnud Androidi versioon Skype’st seda fotosilma näha ning asjakohaselt kasutada — ainus saadaolev variant oli võrdlemisi ebapraktiline, ehk tagumine kaamera. P920 fassaad tipneb kahe metallribaga seadme otstes. Kuigi nende olemasolu vajalikkus taandub täielikult isiklikule eelistusele, näinuks siinkirjutaja parema meelega Optimus Blackilt tuttavat lahendust, ehk puhast, täielikult klaasitud esikülge.

Telefoni vasakult küljelt leiab microUSB ning microHDMI pesad. Mõlemat katab seejuures kaitseklapp, mille avamine eeldab kõigest sõrmeküüne olemasolu. microUSBd kasutatakse ühtlasi ka seadme laadimiseks ning võttes arvesse, kui tihti seda teha tuleb, tasub temaga ettevaatlikult ümber käia. Paremal küljel asetseb helitugevuse lüliti ning 3D nupp. Viimane võinuks meie arvates käituda kaamerapäästikuna, kuid see tema tööülesannete hulka kahjuks ei kuulu. 3D nupu vajutamine avab üldjuhul galerii, mis demonstreerib Optimuse võimeid ruumilises maailmas ning fotorakenduses võimaldab ta 2D ja 3D režiimi vahel valida. Olgu siinkohal öeldud, et pilti tehes on vastav funktsioon telefoni ekraanil nagunii digitaalselt dubleeritud.

Seadme alumine ots hiilgab tühjusega, kuid ülal asub 3,5mm pesa kõrvaklappide jaoks ning euliselt oluline ekraanilukustus-/sisse-välja lülitamise nupp.

Tagumine pool on Optimus 3Dl vast põnevaim, sest seal on lisaks harjumuspärasele LED välgule mitte üks, vaid tervelt kaks viie megapikslist fotosilma. Õnneks ei päris niisugune kooslus üldist disainikeelt, kuid silmas tuleb pidada, et kaameramoodul lisab muidu siledale tagapinnale kergelt väljaulatuva kühmu, mis on kriimustustele pisut tundlikum, kui ülejäänud korpuse osad. Tumedale tagaküljele lisab vürtsi vasemal poolel kõrgnev metallriba, mille lõpus on oma koha sisse võtnud seadme väljuhääldi/kõlar.

Tarkvara

Mägesid liigutab Optimus 3Ds ei keegi teine, kui “vana hea” Android 2.2 Froyo. Ja see ei ole trükiviga ning see *on* imelik, kuna isegi ettevõtte pesamuna, Optimus One, omab värskemat versiooni kõnealusest operatsioonisüsteemist – 2.3 Gingerbreadi nimelt. Kuigi ei saa öelda, et selle pärast meil otseselt midagi tegemata jäi, on pisut veider, et säärase telefoni omanik peab süsteemiuuenduse jaoks vähemalt oktoobrini kannatust varuma. LG pole ju mingisugune väikefirma ja kaadriprobleemi neil programmeerimisosakonnas vaevalt esineb.

Kasutajaliides on Optimusel LGle omaselt ära kaunistatud erinevate vidinate ning teistsuguse menüülahendusega, kus 3D rakendused on paigutatud ühte, kaasatulnud teise ning allalaetavad kolmandasse kategooriasse. Ühest otsast on täiendused igati teretulnud. Nii on LG kella/ilma vidin igati praktiline ning nägus abiline igapäevatoimingute juures, kuid teisalt võiks menüü struktuuri muutmiseks rohkem võimalusi olla. Jah, ma võin laadida Android Marketist teistsuguse Launcheri, kuid selline lähenemine põhimõttelise ebamugavuse kõrvaldamiseks on jabur. Eriti kui tegemist on korduva nähtusega (kasutavad ju pea kõik LG telefonid ühesugust kasutajaliidest).

LG klaviatuur ei oma vaatamata füüsiliselt suurematele mõõtmetele (võrreldes P500 või P970ga) eesti keelega kõige paremat suhet. See tähendab, et klaviatuuril näpu hoides ilmub küll täiendav valik (O tähe puhul näiteks Õ ja Ö), kuid selle kinnitamiseks tuleb sõrme kergitada ning soovitud tähel teistkordselt vajutada. Miks ometi ei ole võimalik näppu lihtsalt libistada soovitud sümbolile ning seejärel lahti lasta, jääb meile arusaamatuks. Üllataval kombel esineb teksti sisestamisel rohkem vigu, kui võiks käepärastest mõõtmetest ja küllalt suurest ekraanist arvata.

Keskmise kasutaja jaoks on kasutajaliides tervikuna ilmselt sobiv. Seda kinnitavad müüginumbridki, mis ettevõtte varasemate telefonide puhul on juhtidele kindlasti meeldiva üllatuse vamistanud. Meid kui entusiaste häirisid peamiselt pisiasjad nagu nurjunud sõnumi korral kontakti kõrvale jääv püsiv hüüumärk, mis kaob alles siis, kui SMS saadetakse uuesti ja sel korral juba edukalt ning olematu kontroll menüünuppude üle, mis on valgustatud vaid viimasest puudutusest järgneva viie sekundi jooksul. See tähendab, et pimedas, hoolimata püsivast ekraani taustavalgusest, koristatakse juhtnupud kasutaja silme eest ära ning edasine on sisuliselt arvamismäng, mille eesmärk on loota, et koduekraanile viiva nupu asemel tabatakse tema kõrval asuvat soovitut. Õnneks avastasime oma testi ajal, et kui vajutada aktiivse ekraani korral helitugevuse lülitit, siis ärkavad ellu ka telefoni kasutamiseks hädavajalikud menüünupud.

3D

Optimus 3D auks tuleb tõdeda, et telefonis kasutatav tehnoloogia on vinge, sest ruumilise pildi nägemiseks ei ole vaja kanda ühtegi ebavajalikku prilliraami. Kõrvaltvaataja jaoks on tegemist justkui mustkunstiga, sest sa vaatad ekraani ning näed selles tõepoolest sügavust.. ja kõike muud, mis 3D värgiga kaasneb. Kaasa arvatud väike vaatamisnurk ja madalam resolutsioon, mis tuleneb otseselt seadmes kasutatavast parallax-tüüpi tehnoloogiast. Vaatamisnurga probleem on meil tegelikult tuttav, sest sama häda vaevab Nintendo värskeimat taskukonsooli, 3DSi. Teisisõnu tähendab see seda, et väiksemagi vääratuse korral on ruumilisuse efekt kiire kaduma ning tõetruu elamuse saamiseks tuleb ekraani tõepoolest kindlalt paigal hoida. Ja kuna vaatamisnurk on äärmiselt pisike, siis kahel inimesel on 3D vaatamine tugevasti raskendatud, üldjuhul võimatu. Ka kurtsid osad inimesed, kellele sai telefoni demonstreeritud, pea/silmavalu üle, mida uus kogemus neis põhjustas. Olgu öeldud, et siinkirjutaja ühtegi tervisele kahjulikku kõrvalmõju ei täheldanud.

Nii et lühidalt öeldes tähendab 3D sisu nautimine, kui nii võib öelda, vähemasti tänasel päeval seda, et muidu terava ning hea tonaalsusega displei muutub hägusemaks ning värvid tuhmuvad silmnähtavalt. Selles peatükis väärib ka mainimist imelik kollane värviplekk, mis aeg-ajalt ilmutas end siis, kui sai vaadatud heledates toonides pilte. Me nimelt kahtlustame, et innovaatilisel ekraanil lasub teatav süü selle häire esinemises.

Pildistamine ja filmimine 3D režiimis on kahtlemata lõbus. Omaette naudingut pakub tehtud kaadrite hilisem vaatamine ning demonstreerimine huvilistele — kõneainet pakub Optimus 3D igal juhul küllaga, selles võib kindel olla. Tore on ka see et nii pildistamise ajal kui ka hiljem on võimalik ruumilise efekti sügavust spetsiaalse liuguri abil muuta. Sama vastab tõele ka nende mängude puhul, kus arendaja on võtnud vaevaks vastava funktsionaalsuse lisada.

Kes tahab nüüd 3D filmidega leiba hakata teenima ning otsustab Optimuse hooleks operaatoritöö jätta, sel tasub silmas pidada, et ruumilise video maksimaalne resolutsioon on 1280×720, kuid hariliku kahemõõtmelist videot toodetakse kuni Full HD ehk 1080p vormingus. Ära märkimist tasub ka see, et 3D fotode puhul on võimalik kasutajal valida, kas netti laetakse ruumiline või enamusele nähtav 2D kaader. Kuigi valikuvabadus on tervitatav, tähendab see, et esialgsest kolme megapikslisest 3D fotost tehakse tagasihoidlik 512×384 piksli suurune foto. Kuid see ei olnud kõige halvem asi pildistamise juures.

Enim pettumust valmistas Optimus 3D aeglus fotode tegemisel ning videote jäädvustamisel. Kui esimese puhul on “nupuvajutuse” ja katiku vaheline ajanihe veel andeks antav, siis video salvestamisel (nii 2D kui ka 3D režiimis) puudub tagasiside kasutajaga pea täielikult. Vähe sellest, et pärast nupu vajutamist tuleb oodata, mil filmimisega alustatakse, kehtib sama ka video lõpu korral, mil pärast teistkordset vajutust tuleb oodata, et telefon sulle oma toimetustega järele jõuaks ning filmimise peataks. See muidugi ei välista teravate fotode ja videote tegemise võimalikkust P920ga, kuid iga kord tuleb endale meelde tuletada, et pildistamine selle telefoniga nõuab püsivust ja kannatlikkust.

Kokkuvõte

Vaatamata Optimus 3Dle seatud ootustele ja lootustele on P920 nõrgaks lüliks mitmed eraldiseisvad, seosetud probleemid, mis paratamatult mõjuvad tervikule negatiivselt. Aegunud tarkvara on õnneks peagi minevik, kuid kas sellega kaasneb ka pisut kasutajasõbralikum klaviatuur, seda me ei tea. Ka “energiasäästlike” juhtnuppude probleem on olemuselt niivõrd lihtne, ent samas piisaval määral ebamugavust tekitav, et tuua telefoni hinnang omakorda alla — mistõttu on pisut arusaamatu, kuidas see üldse LGl kahe silma vahele sai jääda. Ja 3D ekraan ning kahetuumaline protsessor ei aita kaasa akule, mille eluiga üllatavalt lühike on. Nii on näiteks kell 6 hommikul laadimast võetud telefon juba keskpäevaks kaotanud 60% oma potentsiaalist. Ja see on isegi ülivõimsa Androidi puhul kurb statistika.

Kindlasti on läbimõeldud ja säästliku käitumise korral võimalik seda telefoni hommikust õhtuni kasutada. Meie seda kunsti kahjuks ei valda. Küll aga peame tõdema, et enamus Optimus 3D probleeme on tingitud kehvast tarkvarast. Sügaval sisimas peidab end siiski kahe tuumaga 1GHz protsessor ja 512MB vahemälu, mis ootavad pikisilmi, et vähemasti Gingerbreadi tulekuga nende potentsiaal raisku ei läheks. Ka tõstame veel päris lõpus esile HDMI pesa, mis muutis kinoõhtu korraldamise kodust eemal viibides üllatavalt murevabaks toiminguks.

Ent lõppude lõpuks tuleb mõista, et P920 ei ole tavaline telefon, vaid teerajaja — ta püüab turule tuua midagi uut, millega teised tootjad pole julgenud veel riskida. Teda võib kasutada kui tavalist nutitelefoni, kuid sel juhul saaks ta hindeks “Harju keskmine”. 3D on see, millega peaks ta potentsiaalseid kliente võluma, ent nende hulka vähemasti tänavu me Kahvlis veel ei kuulu.

[Näita slaidesitust]